Jooksutrennid

Alates 04.maist igal teisipäeval kell 18.30 alustasime Rocc al Mare MyFitnessis läbi viima jooksutreeninguid, mis kestavad 1h-1h15min. Põhieesmärk on tuua treeningukavva uusi treeningustiile välitingimustes  ning tõsta inimestes jooksutreeningu vajalikkust. Samuti nautida jooksmist ja edasijõudjatel panna proovile oma võimeid.

Esimene treening toimus 4.mai õhtul, kui oli maikuu halvim ilm, sadas vihma, tugev tuul  ja väljas oli ainult 4 kraadi sooja. Sellegipoolest 5 tublit jooksuharrastajat otsustasid, et lähme jooksma. Kuigi on tavaks, et kui sajab vihma siis välitreeninguid ei toimu (kuid mina olen alati kohal ja nõus treeninguid läbi viima). Alustuseks rääkisin jooksutreeningu kavast ja edaspidistest plaanidest. Andsin kõigile jooksjatele treeningpäeviku, kuhu saab märkida iga jooksutreeningu tulemused (treeningustiil, aeg, kilometraaž, kontrolljooksu ajad). Kõik kes soovivad liituda hiljem jooksutreeningutega saavad samuti samasuguse treeningpäeviku, mida võib täita ka poole pealt. Kõigile soovitasin võtta eesmärgi, mille poole pürgida. Mina võtsin paari osalejaga eesmärgiks sügisese SEB Tallinna maratoni läbimise. Esimeses treeningus õppisime jooksutehnikat ja alustaisme põhja ladumist ehk vastupidavuse treeninguga. Jooksime madala pulsiga umbes 120-150 pulsisagedusega 1h ning läbisime 7km. Kuigi ilm oli kehv ja külm, saime treeningu lõpus hea tunde ja emotsiooni ja loodan, et ka teised said innustust jätkata sügiseni.

Teine treening toimus 11.mail ja sel korral oli ilm super, sooja 14 kraadi ja vahelduva pilvisusega. Jooksutreeningut alustas 10 inimest, kes said uue informatiivse jooksutreeningu füsioloolise kaardi, kus oli välja tooduderinevate jooksustiilide tutvustus. Tutvusime teinteisega ja tegime sooja ning alustasime treeninguga. Täna oli meiega kaasas ka Naistelehe toimetaja ning fotograaf, kes jäädvustas meie treeningu. Sai päris palju nalja kui me fotograafi soovil jooksime mitmeid kordi, et saada häid pilte. Lõpuks jäi fotograaf rahule ja saime jätkata treeninguga. Jooksime sel korral Vabaõhumuuseumi poole 3km ning tegime lõdvestuseks venitusharjutusi. Tagasiteel oli sel korral plaanis kontrolljooks 1km vabatahtlikkuse alusel, et kes soovis see jooksis. Kontrolljooksjaid oli palju ning parima tulemuse saavutas Erkki, kes läbis 1 km 2:55 ajaga. Kõik said oma ajad kirja pandud ning järgnevatel treeningutel saavad kõik osalejad analüüsida oma saavutusi. Kontrolljookse hakkame tegema igal korral, mis näitab meie arengut. Tänane treening kestis 1h 20 min ning sai läbitud 7km ja  lõpuks olime kõik mõnusalt väsinud ning usun, et ka rõõmsad oma saavutuse üle. 

Kohtumiseni juba järgmisel teisipäeval 18.mail

Elion Estonian Cup 2010 esimene etapp Tallinna 13.Rattamaraton Kõrvemaal 02.05.10

Minu esimene rattasõit üle 15 aasta, sai tehtud raskel Tallinna 13. Rattamaratonil Kõrvemaa maastikul. Nimelt oli minu viimane rattavõistlus 1995 a. Tartu Rattarallil, kus sõitsin “Turist” rattal maanteesõidus. Peale seda ei ole ma rattaga välitingimustes sõitnud ning ammugi krossi.

Hommikul ärgates oli väike erutus, et kas suudan või õigemini öelda, kas suudan tutvuda nii ruttu uue ajastu rattaga, mis on öö ja päev vanakooli rattast. Samuti oli hirm, et kuidas taguots vastu peab 58 km-le. Sõin korralikult süsivesiku rikast putru ja seadsin endale eesmärgiks 700 sekka tulla ajaga umbes 3 h.

Kõrvemaale jõudsin 45 min enne starti ja kuna mul ei olnud veel oma ratast käes (ratta  saan järgmisel nädalal) siis pidin esimese etapi sõitma laenutatud rattaga. See pani natuke kõhklema, et kas ma ära ei lõhu või mis iganes. Lubasin endale, et ei hakka rabelema ja nügima, sõidan esimese etapi rahulikult.

Sportlandist Tarmo Hõbe on väga tore inimene, kes laenas mulle Kõrvemaalt ratta ning tema ratta mehaanikud vaatasid ratta üle, et oleks igati korras. Tegin enne starti paarsada meetrit proovisõitu, et tuletada meelde rattasõidu tehnikat. Üllatuseks oli asi kergem kui arvasin ehk kui rattasõidu kunagi ära õpid ei unune see enam iial. Stardinumber oli mul 1056 ehk siis startisin viimasest stardikoridorist. Sõitsin Sportland/My Fitness Team II alt, mis pani uue nõudminse – hästi sõita.

Stardipauk käis täpselt kell 12.00 ja sõit sai alata. Denise (MyFitnessi  turundusjuht) ergutas veel raja kõrval ja innustas hästi sõitma. Kohe stardist umbes 100 meetri kaugusel oli suur porimülgas, kus inimesed juba kukkusid ja liikumine oli aeglasem kui vanainimene ületab “sebrat”. Mõtlesin, et kui kogu rada on selline pehme ja märg siis ennustab tulla väga raske sõit.

Esimesed kilomeetrid läbitud, sain ihu soojaks ja ratta kõik võimalused selgeks. Kuna sõitjaid oli palju (umbes 1100 pikal 58 km distantsil) siis alguses ei saanud oma kiirust valida, pidime sõitma sujuvalt ühises voolus. Möödusid kilomeetrid ning read hargnesid, misjärel sai oma sõitu alustatud.

Poole distantsi peal umbes 30 km-l tuli suur väsimus, jõud rauges ja sadulas ei tahnud enam sugugi istuda. Mõeldes, et pool distantsist on veel ees siis motivatsioon järjest vähenes ning  proportsionaalselt ka kiirus. Mägesid, võib õelda et hulle mägesid oli palju, paljudest mägedest üle saamiseks tuli rattalt maha tulla ning ratast käekõrval lükata kuna jalad olid täis ja jõudu enam ei olnud.

Kahju, et ei võtnud kaasa joogipudelit (rattal ei olnud pudelihpoidjatki ehk ei olekski saanud kaasa võtta) sest toitlustuspunktideni oli veel oma jagu, oleks tahtnud vahepeal ka janu kustutada. Järgmine kord olen targem.

Kui oli ligi 3 tundi sõidetud oli juba finišh käega katsuda aga enne lõppu üllatas tohutud raksed mäed, mis tegi tuju ikka nii nukraks, et mõtlesin seepeale, miks enne lõppu veel sellist katsumust peab tundma, on niigi 55 km juba rühitud. Lõpuks oli näha finišhit ja lõpusirgel andsin endast kõik, veremaik oli suus. Lõpetasin 58km krossi ajaga 3h 09 min 05 sek (eesmärgist 9 min aeglasemalt) ning 656 kohaga (eesmärgist 44 kohta paremini). Jäin esimese võistlusega igati rahule ja usun, et edaspidi sõidan alla 3 h kindlasti.

Tahan tänada Tarmo Hõbe´t, kes muretses mulle ratta ja oli igati abiks rattakiivri ostmisel ning Janek Tombak´ut, kes andis nõud sõitmiseks ja ratta valikul samuti minu uue ratta kokkupanemisel ning sisse sõitmisel. Super mehed.

Kolumbia (Cartagena) 3-5. päev

Vahepeal ei olnud intreneti kasutamise võimalust ja oli selline tunne nagu oleks maailmas ära lõigatud, mis näitab ehedalt, kui palju oleme sõltuvuses internetist:). Olen jõudnud Kolumbia ilusamaisse kuurortlinna Cartagena (seda vähemalt kohalikud ise kutsuvad unemalte linnaks), mis vastab ka tõesti nimele, peale linnas viibimist. Kui Bogotast lennukiga 405 km põhja suunas Cartagena lennujaamas maanudsime võttis vastu tõeliselt niiske troopiline kliima, särk seljas liibus järjest rohkem keha külge ja otsa ees hakkasid tekkima higipiisad:). Uskumatu, et 1 h lennu kaugusel Bogotast oled sattunud kohe teise kliimasse. Lennujaam oli 1 miljoni elanikuga Cartagena kohta natuke tagasihoidlik ja algeline kuid minu eesmärk on hoopis – rand, päike ja vesi – need me sõbrad kolmekesi:).

Hotelli sain Cartagena vanalinna, mis asus keset suurt melu ja ööelu. Linn ise koosneb kahest osast – müüriga kaitstud vanalinnast ja uuest linnajaost, mille kontrast on tohutu. Vanalinn on tõesti kui muinasjutuline ja ma ei oleks iial arvanud, et Kolumbias võib nii ilusaid linnu olla. Rahvas ikka väga sõbralikud ja lahked ning ei ole sugugi kaupmeeste poolt sellist pealekäimist nagu araabiamaades.  Rand ise asub uue linnajao piirkonnas ja rannajoon mööda linna on umbes 3km pikkune. Kohalik rahvas ise küll ei armasta eriti rannas peesitada ja kuna turiste on vähe siis rand tundus inimtühi, välja arvatud pühapäevane päev kus tuldi peredega randa suplema.

Peale esimest rannas käimist olen end ära põletanud nagu ikka põhjamaa inimene, ei ole ikka õppust võtnud, et ei tohi pikka aega päikese käes olla, ei nüüd on tulemus käes, eks ma natuke määrin aaloe-veraga ja loodan, et väga hulluks ei lähe. Kariibi mere lained on fantastilised, suured lained, veesooja 32 kraadi, õhk 34 kraadi.

Ühel õhtul õnnestus mul külastada Cartagenas toimuvat Kolumbia filmi festivali 2010 auhindade jagamise galat, mis toimus vanalinnas, peaväljakule septsiaalselt selleks ehitatud areeni. Kuigi ma ei tundnud ühtegi staari, sain ühelt kohalikult õnneks teada, kes on kes ja mille eest auhinna sai. Üritus ise oli väga lahe ja mul oli tõesti hea meel sellist üritust oma silmaga näha. Pilte üritusest saab rohkem näha orkutist.

Kolumbia 2.päev (Bogota)

Hommikul ärkasin varakult, kuigi lootsin magada lõunani ja välja puhata, kuid päike hakkas hommikul nii kõvasti tuba soojendama, et ei olnud võimalik enam kauem magada. Peres, kus ööbisin, tegi perenaine hommikuks praemuna koos praetud maisileivakestega värskelt pressitud mango mahlaga, mis pidi olema Kolumbia traditsiooniline hommikusöök. Kusjuures hommikuti süüakse siin väga palju, lõunaks samuti ja õhtuti juba vähem, mis on täpselt nagu õpiku õpetussõnade järgi – hommikul söö ise, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele.

Peale hommikusööki tuli meile autojuht järgi, et teha linnas ekskursioon, kahjuks juht ei rääkinud sõnakestki inglise keelt, meil tuli talle selgeks teha käte ja jalgadega ja abiks olid vähesed sõnad, mida jõudsin lennukis õppida ja meelde tuletada varasematest hispaania keele kursustelt.

Linn oli nagu ikka lõuna-ameerikale kohane, madalad ühe-kahe korruselised majad, natuke räpane, palju inimesi ja küllaltki lärmakad. Käisime peamised linna vaatamisväärsused läbi ning maailma suurimas kullamuuseumis, mis pidi olema suurima kulla kollektsiooniga maailmas (suurim kui Egiptuse muuseum).

Kolumbia 1. päev

Minu reis Lõuna-Ameerika ühte ohtlikumasse (see on mu esialgne arvamus) riiki Kolumbiasse sai alguse Riiast, kuhu suundusin öise bussiga. Viimane kord, kui sõitsin bussiga oli aastaid aastaid tagasi ning üllatus oli suur kui bussisõit oli mugavam, kui sõiduautoga sõita (olen korduvalt sõitunud Tallinn-Riia vahemaad). Buss oli mugav, pakuti kohvi, teed ning terve tee vältel oli interneti ühendus, mis kurivaim ei lasnud sugugi magada:)

Riia lennujaama jõudes möllas lumetorm, käis läbi peast kartus, et kas üldse lennud väljuvad, kuid õnneks Air Balticu piloodid olid julged mehed ja lennutasid meid Barcelonasse, kust edasi lendasime Kolumbia pealinna Bogotasse. Juba  Barcelona võttis meid vastu üllatavalt sooja 19 kraadise ilmaga, mis oli meile külmalt Baltikumist tulijale suvesoe ja t-särgi väel käimiseks paras. Selleks ajaks oli mul juba “p….e ” tunde  maha istutud 8h, mis oli peale pühapäevast Tartu suusamaratoni päris suur katsumus.

Barcelona uues lennujaam (mis sai valmis eelmise aasta novembris) oli suur ja uhke kuid check-in toimus küll hispaania kohaselt “manjana ja manjana” ehk kõigil oli rohkem tegemmst muude isiklikke ajsadega kui reisijatega. Lõpuks paberid lennuks korras ning istusime Avianca lennukompanii Airbus 330 -sse ja lend sai alata. Lennuk oli küllaltki tühi ehk 30% oli kohtades hõivatud, mis tähendas, et saab kohti vahetada ja pikali heita üle nelja istme. Enamik reisijaid oli tõmmud kolumbialased, kes suundusid koju. Teadsime, et ees ootab pikk 12-tunnine lennureis, mis tähendas tagumikule piinatikkaid tunde. Lennuk ise oli uus, kus iga reisija kohta oli tv, kus sai valida erinevaid meelelahutus saateid.

Toitlustus oli lennukis korralik ja toit maitsev, stjuardessideks olid küll vanemad inimesed, mis mulle algul võõrastav oli (meil euroopas enamikes leunnufirmades kenad noored näitsikud), kuid nende viisakus ja sõbralikkus ning suur proffessionaalsus kaalus vanuse üle. Vahel oldi lausa oma sõbralikkusega liiale mindav, kus pakuti jooke nii tihti ja palju, et karsklane nagu mina olen oleks end kohe käpuli joonud. Suutsin end vaos hoida ja vastata sõbralikult ei.

Lennu esimesed tunnid olid kerged, kuid kui jõudsime Vaikse ookeani kohale hakkas kimbutama meid turbulents, mis kestis pea kogu reisi ajal seniks kui jõudsime mandri kohale. Kohaliku aja järgi kella poole kümneks maandusime õnnelikult Bogota lennujaama, mis võttis meid vastu jaheda +16 kraadiga. Kuna Bogota ise asub 2574 m üle merepinna siis kliima on siin aastaringselt +16 kuni +20 kraadi, elanikke 8 miljoni ringis.  Tagumiktunde oli selleks ajaks kogutud +12h, mis kokku tegi juba 20h ja loomulikult ei taha ma kirjeldada kui jube see oli.

Kohalik sõber  Fabian tuli autoga vastu ja sõitisme öises Bogotas ringi, kus saime esimese pildi linnast ja maast,  kus oli väga hästi aimatav sellised märksõnad nagu  -sõbralikkus, rikkus ja vaesus. Astusime läbi kohalikust baarist, kus sai tutvuda öise baari eulga, mis oli nagu meil – noori lõbusaid inimesi täis. Üks erand küll, inimesed olid väga lärmakad (pigem rääkisid väga emotsionaalselt),  ettekandjad õhkasid sõbralikkust igast sammust.

39. Tartu maraton – üle aastate raskeim maraton

Täna pühapäeval 21.02.2010 toimus 39. Tartu suusamaraton, kus osales umbes 6500 suusasõpra. Laupäeva õhtul hakkas lund sadama ja tuiskama, külma -17 kraadi, mis tõotas rasket maratoni. Hommikul kell 7.00 startisime Tartust, et jõuda õigeks ajaks kohale, kuid enamiks osalejaid oli otsustanud varem kohale tulla ja Otepää kesklinnas oli sellised ummikud, nagu Tallinnas tipptunnil, kus jala sai liikuda kiiremini kui autoga.  Lõpuks saime viimase autokoha maratoni kõrval parklas, kus on starti ainult kiviviske kaugusel.

Enne maratoni sai veel laadida süsivesikuid ja juua, et rajal kergem oleks, kuid ei osanud arvata, et ees ootab tõeline “kolgata tee”. Läksin stardikoridori esimeste seas, mis tähendas, et pidi külmetama pool tundi, kui liikuma sai. Maratonidel on alati spordisõbrad väga jutukad ja sõbralikud, sellel korralgi sai pool tundi täidetud konkurentide mälestustega eelmisest maratonist ning treenitusest ehk sai teisi sõnu kobada konkurendi taset.

Pikki kõnesid ei peetud, isegi  ei loetud stardini jäävaid sekundeid 10, 9 , 8 ….. 3, 2, 1, start. Lootsin väga, et peale stardipauku lastakse traditsioonilist maratoni laulu kuid sel korral valiti teine lugu, mis ei olnud nii hea. Stardi ajal oli ilm ka paremaks läinud, pilves, külma -11 kraadi. Täpselt kell 09.00 saime liikuma ja keegi ei osanud arvata, mis meid ees ootab, peale distantsi pikkuse 63km.

Esimesed kilomeetrid läksid ladusalt, ainult sõrmedel ja põskedel oli külm, kuid iga kilomeetriga sai külmast võitu. Veerand tunni pärast oli ihu märg ja sai juba vabamalt sõita. Rada oli alguses hea ja rajad tugevad, samuti jõudu oli piisavalt, et esimesse teeninduspunkti Matule jõudsin 45 minutiga, mis oli minu eesmärgi kohane. Kiiruseks oli esimese 12 km läbimisel 16km/h. Tõotas tulla 4 tunnine matk.

Peale Matu teeninduspunkti tuli maratoni suurim tõus -Harimägi (üle 200 m merepinnast). Tõusud said ilusti võetud tänu headle suuskadele, pidamine oli super hea. Laskumised (peaaugu 3-4km) jahutas keha nii ära, et tundsin kuidas kogu keha vappud külmast. Laskumisel külmus ka joogipudelis olnud spordijook, mida ei saanud kasutada rajal lõpuni.

Järgmised teeninduspunktid Ande (23 km-l ) ning Kuutse (32 km-l) sai läbitud samuti kerge vaevaga. Igas teenindupunktis sai joodud ainult sooja spordijooki ja mustikasuppi. Iga kilomeetriga hakkas rada halvemaks muutuma, lahtine lumi, rada pehme ja vahel sai sumbatud lausa suusasaapa kõrguses lumes. Sellisel rajal kadus jõud ruttu ning Peebu teeninduspunktis (39 km-l) tuli esimest korda maratonide ajaloos proovida ka pakutavata söögipoolist, sest tundsin, kuidas organismist kaob jõud iga sekund.

Palu teeninduspunktini (46.6 km-l)  jõudes, oli jõud juba nii otsakorral, et kaalusin “Kikut” teha (katkestada maraton ja öelda, et ei olnud hea päv), kuid siis mõtlesin, et ei jäta jonni ja mis eesltane ma olen kui annna alla kui läbitud üle poole raja. Kuid 15 km enne finišt  hakkas minu “kolgate tee”, mis oli nii kohutav, et ma ei mäleta oma 11 maratoni aasta jooksul sellist väsimust ja tüdimust. Konkurendid hakkasid mööduma minust kui seisvast postist ja hõiskasid aina, et lähme, lähme. Kahjuks sellised innustavad hõisked sel korral  mind ei aidanud ning otseses mõttes kõndisin suuskadel lõpuni. Käed olid nii pehmed, et nendest ei olnud absoluutselt kasu, jalasisereis tõmbas krampi ning  süda sees puperdas, nagu oleks lõvi puurist välja tahtnud hüpata.

Lõpusirgel (viimased 5 km) kui rada lookleb kauni Elva mändide vahel  olid ka konkurendid nii väsinud, et enam silmist nad ei kadunud. Lugesin igat tõmmet ning igat kilomeetri verstaposti, et leevendust saada selleaastasele kolgata teele. Kilomeeter enne finišt on kuulda muuiskat ja see andis jõudu, et viimased tõmbed teha pealtvaatajate silme ees korralikud ja mitte näidata välja, kui väsinud sa oled. Üle finišijoone saamist tuli selline kergendus, et kuku maha ja hakka nutma, loomulikult nutma tahtnuks oma kehva aja tõttu, mis oli 4 tundi ja 39 minutit, mis andis 1016 koha. Läbi aastate kehvem aega ja kohta (parim aega on olnud 3:55, koht 265) oli selle põhjuseks, kuid tuli endale tunnistada, et treenitus (suusatamise km-d enne maratoni oli ainult 230km) oli kehv ja eks ma saavutasin oma treenitusele vastava aja ja koha. Tuleb olla rahul sellega mis on ja mitte põdeda, vaid saada innustust sellest järgnevatel aastatel suusatada enne maratoni vähemalt 600-700 km.

Peale söömist ja riiete vahetamist, lippasin kohe Tallinna poole sest kolme tunni pärast tuli mul anda juba Bodypumpi trenni.  Lõpetuseks ütlen seda mida alati ütlen, et kui lähed suusamaratonile siis pead enne suusatreeninguid tegema, mitte ujumist ehk tuleb teha seda spordiala, millele lähed. Jõudu ja ootan juba järgmisi võistlusi.

Bodypumpi 2 tunnine treening My Fitnessi Rocca al Mare klubis…

Täna 13.02 My Fitnessi Rocca al Mare klubis sõbrapäeva ürituse raames sai läbi viidud Bodypumpi 2 tunnine treening, kus võtsid osa parimatest parimad, kes soovisid end proovile panna ja ületada end. Kõik said hästi hakkama ja olid super tublid, mis annab tunnistust, et me oleme suutelised rohkemaks kui arvame. Enamasti on see meie peas kinni, kas suudame,  kas jõuame jne. Mina ütlen kindlalt, et jah me suudame. Loodan, et saime nädalavahetuseks sellise koormuse, mis annab parema enesetunde ja julguse seadma endale veel suuremaid  eesmärke ning sihte. Just sellisel moel saame teada milleks oleme suutelised. Peale trenni oli järjekordselt selline tunne nagu oleks teinud 1h trenni, kuid juba peale pesemist ja saunas käiku oli tunda väsimust kogu kehas ja ususn, et homme-ülehomme on ka lihased natuke valusad, mis annab tunnistust, et oleme pingutanud rohkem kui tavapäraselt. Loodan väga, et selliseid maratontreeninguid saame kvartalis korra teha, et lihaseid rutiinist lahti rebida. Super tublid olite ning soovin Teile kõigil ilsuat sõbrapäeva ja loodan Teiega varsti jälle koos trenni teha.

Homme juba toimub järjekordne 2h Bodypumpi treening My Fitnessi Viru Keskuse klubis, kus on võimalus end proovile panna ja tõestada iseeendale, et me suudame rohkem kui arvame:). Seega homme juba jälle BP trennis näeme…

Taliolümpia avatseremoonia …

Täna varahommikul meie aja järgi kell 04.00 sai avapaugu BC Place staadionil kahe järgneva nädala suursündmus Vancouveri 2010 21. taliolümpia mängud, mis on kolmandat korda Kanada pinnal. Vancouveri linn on üks ilusamaid ja sõbralikuima elamistingimustega linn Kanadas, oma eeslinnadega üle 2 miljoni elanikega linna ning linna ümbruse vaated olid unustamatud. Algus oli laheda efektiga, kuidas lumelaudur alsutas kõrgmäe tipust laskumist , läbides fantastiliselt kaunite vaadetgea teekonna otse olümpia avatseremoonia staadionile, kuhu oli ehitatud spetsiaalne tee. Ligi 60 tuhat pealtvaatajat mahutava staadioni, mida saab vajadusel katusega sulgeda,  renoveerimiseks kulus 2008. aastal 150 miljonit dollarit.

Avatseremoonia alguses tulid areenile Vancouveri nelja põlisrahvuse esindajad, kes andsid oma õnnistuse ja lubasid kogu maailma rahvad Kanada pinnale käte tõstmisega ette üles, mis on nende vanade traditsioonide komme. Väga meeldis ka kui pealtvaatajate kohal tekkisid kõikide riikide rahvuslippude värvid. Väga südantlõhestav vaatepilt oli.

Seejärel alustasid oma teekonda areenile taliolümpia sportlased ise, kus loomulikult esimestena kreeklased ning järk järgult riigid tähestikulises järjekorras. Eestlaste tulekul tõusis pulss kohe tunduvalt kõrgemale ja oli uhke tunne näha eesti lippu, mida kandis laskesuusataja Roland Lessing. Meie delegatsiooni paraadvorm oli üks ilusaimad ning meeldejäävamaid. Mulle meeldisid veel Saksamaa, Tšehhi vormiriietus, mis paistsid kohe teistest rohkem välja.  Gruusia delegatsiooni saabumisel, kel olid mustad sallid kaelas ning lipu küljes must lint, tegi silmanurgad märjaks. Kogu staadionil olnud pealtvaatajad tõusid püsti austamaks täna hommikul enne avatseremoonia algust treeningul kurvalt hukkund 21. a Gruusia kelgutajast sportlast.

Kogu sportlaste delegatsioonide sisse marssimine võttis aega 1h 10, kokku osaleb 21. taliolümpial 82. riigi sportlased ning siis oli aeg Vancouveri olümpiamängude jaoks spetsiaalselt loodud olümpia laul “Tao trummi”, mida laulsid sisse Nelly Furtado ja Brian Adams.

Staadion läks pimedaks ning algas avatseremonia kultuuriline programm, mis tekitas alguses kõleda külmavärina sest lavale ilmus vinguva tuuleiili saatel põlisrahvuse inimesed, kes näitasid väga ilmekalt oma eluolu ennevanasti. Kultuuriline programm oli oma tehniliste võimalustega järjekordselt näide meie ajastu tehnoloogiast ja võimalusest teha uskumatu show.

Vancouveri taliolümpiamängud kuulutas avatuks Kanada kindralkuberner, 53-aastane Haitilt pärit Michaelle Jean. Seejärel kõlas laul “Laul rahule” ning staadionile toodi Kanada tuntuimate inimeste saatel olümpia lipp. Olümpia lipp loodi 1912 a. kuid I Maailmasõja tõttu ei saadud lippu enne kasutada kui alles  Antwerpeni olümpiamängudel aastal 1920. Lipu heiskamise saatel kõlas võimas olümpia hümn ning seejärel toimus minutiline leinaseisak Gruusia sportlase mälestuseks. Olümpia tule tõrvikut kandis 12 000 inimest  ning läbis pikima tule  teekonna üle 45 000 km. Olümpiamängude tule süütas jäähokilegend Wayne Gretzky ning 21. taliolümpia mängud on avatud.

Rohkem pilte avamistseremooniast näed ametlikul veebisaidil http://www.vancouver2010.com/olympic-photos/

Soovin kõigile ilusaid taliolümpia võistluste vaatamisi ja kaasaelamisi järgneva kahe nädala jooksul ning pöidlahoidmisi oma lemmikute sportlaste eest. Kindlasti elame kaasa oma sangarite Kristiina, Andruse ja Jaagu ning noorsportlaste tegudele sest me ju ootame neilt parima saavutamist.

Vastupidavustreeningu eesmärgid ja põhitõed

Intensiivsus        Tundmus                   Eesmärk   

50-60%            väga kerge          Tervisespordiga alustamine, ainevahetuse kiirenemine

60-70%           kerge-keskmine      Füüsilise vormi põhja loomine, tõhus ja turvaline kaalukontroll

70-80%           keskmine-raske      Vastupidavuse parandamine

85-100%         raske-väga raske    Võistlussporti toetav treening, max hapniku tarbimise paranemine

Minu seitsmepäevane leping

Üks asi, mis aitab paljudel inimestel kindlaks jääda oma otsustele kaalus alla võtta, on leping. Täida ära kuupäevade lahtrid, otsi keegi tunnistajaks ja kirjuta lepingule alla.

Minu seitsmepäevane leping

Ma olen otsustanud alustada uue sõõmisplaani järgimist.

ajavahemikus ………………………………..

Ma avalikustan oma otsuse ja räägin sellest oma pereliikmetele,

sõpradele ning töökaaslastele. Ma loodan leida neilt toetust.

Ma järgin täpselt, sohki tegemata, seitsmepäevast söömisplaani

ja võtan alla umbes 1-3 kg.

Ma otsin abi ………………….. (kirjuta kaaslase või sõbra nimi),

kes julgustab mind igal ajal söömisplaanist kinni pidama ning

kellelt ma võin paluda toetust.

Ma kaalun end …………………… (kuupäev) ning seejärel ei kaalu

end uuesti enne kui seitsme päeva möödudes.

Ma järgin kõiki neid ettekirjutisi:

Allkiri…………………………..

Allkiri…………………………..(toetaja)

Toitumispäevik

Enne toitumiskavaga alustamist kirjuta nädala jooksul üles kõik, mis sa endale suhu pistad. Ära proovigi sohki teha või midagi välja jätta. Eriti holikas oles kõgi nende pärastlõunaste ja varaõhtuste näksimistega. Uurimused on näidanud, et see on halvim aeg päevas tarbetuks söömiseks. Paljud ülekaalulised inimesed söövad lõunaks ja õhtuks normaalse suuega portsjonid, kuid sell omandavad näkside näol tuisti suurema portsjoni jao kaloreid. Mulle ei meeldi pidevalt kaloreid lugeda – see muudab söömise vähem meeldivaks ja rohkem nagu kohustuseks. Kasulik on aga jälgida, kui palju kaloreid sa nädala jooksul sööd. Väga tõenäoliselt avastad sa, et enamiku suurest kaloritehulgast omandad sa näkside ja alkoholi näol.  Kui sa seda ikkagi teed, ei saa sinu keha piisavalt selliseid vajalikke toitaineid nagu valgud, mineraalid ja vitamiinid. Selle tulemusel sa kas hakkad rohkem sööma, et säilitada vajalik toitainete tase, või hakkad olulisi toitaineid kehast kaotama, mis tegelikulttähendab seda, et keha lihasmass väheneb ja rasva hulk kasvab. Seega alusta näkside ja alkohoolsete jookide menüüst välja jätmisega kohe.